Lõpetan trenni ja noored asuvad koduteele. Garderoobide juures kuulen, kuidas üks neist emaga telefoni teel räägib. Sõnad, mida ta kasutab, ei kannata trükimusta. Neid on lihtsalt valus kuulata. Otsustan teha märkuse ning püüan seletada, miks selline käitumine ei ole viisakas ega vii ka tulemuseni. Kuid põrkun justkui seinaga. Näen, kuidas noore silmadesse tekib pahameel, isegi viha – kas nüüd olen ka mina tema vastu?! Mõistan, et emotsionaalselt pole ta hetkel valmis mind kuulama. Sealjuures saan ka enda suunas paar krõbedamat väljendit.
