„Ma ei taha mugavust, ma tahan jumalat, ma tahan lugeda luulet, ma tahan tunda tõelist ohtu, tahan vabadust, headust ja süütunnet.“ Nii vastab Aldous Huxley kuulsaimas teoses „Hea uus ilm“ Metslane maailmakontrolörile Mustapha Mondile, kui too pakub talle võimalust elada üdini kontrollitud, isoleeritud ja turvalises heaolukeskkonnas. Metslane valis teisiti, keeldus mugavusest ja täielikust kontrollist, võitis omale õiguse olla vahel ka õnnetu, kuid jääda seejuures siiski inimeseks. Huxley osutab oma 1932. aastal ilmunud düstoopias inimeseks olemise üha ahenevatele piiridele.
