Sport on läänemaailma jooga – nii kinnitab Briti bioloog Rupert Sheldrake raamatus „Kuidas minna edasi“. Sheldrake tutvustab kõnealuses teoses ja sellest kaks aastat varem ilmunud raamatus „Teadus ja vaimne praktika“ ühtekokku neljateist enamikele religioonidele ühist spirituaalset praktikat. „Kuidas minna edasi“ esimene peatükk kannab pealkirja „Spordi spirituaalne pool“. „Suurem osa inimesi ei pea sporti vaimseks praktikaks,“ arutleb autor selle alguses, „sport tundub olema veel iseäranis ilmalik.“ Sheldrake väidab aga inimpotentsiaali liikumise teerajajale Michael Murphyle tuginedes, et nüüdisaegses maailmas on sport üheks peamiseks viisiks, mille abil inimesed tajuvad muutunud teadvusseisundeid ja saavad osa müstilistest kogemustest. „Mediteerija meel võib ringi rännata ja end üksnes aeg-ajalt täiesti fokusseerida, ent olulises mängus osalev jalgpallur peab olema absoluutselt kohal või vastasel juhul kutsutakse ta peagi väljakult ära. Sajakilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kihutav suusataja peab olema täielikult keskendunud, sama käib ka hiidlainel tuiskava surfari, ilma ohutusköieta kaljuronija või hirveküti kohta,“ kirjutab Sheldrake.
