„Kauneist naisist tehtud palju juttu, nendest kihiseb Pariis. Ent nad jahtuvad ka üpris ruttu, sest see on nende naiste viis. Ma Pariisis olen käinud… aga sind, mu neid, ma olen näinud ja see on viind mind unelmate maale. Külm oled sa, Põhja valge naine, näid kauge, kättesaamatu kui põhjatäht. Ma tihti mõelnud, on see külmus ebamaine, kas teeseldud või siiski eht,“ kirjutas Gert Helbemäe teksti Boris Kõrveri šlaagrile 1937. aastal ettekandele tulnud kuuldemängus „Lööklaul“. Ta ei teadnud veel, et laulusõnadest saab edaspidi muutunuina rinderomantika ja väliseestlaste koduigatsushüüd.
