Ladina-Ameerika riikide tegevused pole enamasti nii selgelt koordineeritud nagu näiteks Euroopas. Seal elab ligi 700 miljonit valdavalt hispaania keelt kõnelevat ja sarnase kultuuritaustaga inimest. Kui need riigid suudaksid kokku leppida ühistes poliitikates, võiks selle rikka piirkonna muuta võimsaks majandusblokiks. Seda on eri aegadel mõistnud ka kohalikud valitsejad.
Juba 1819. aastal lõi Venezuelale iseseisvuse toonud väejuht Simon Bolivar koos naaberriikidega Suur-Kolumbia liidu. Võimalik, et sellest oleks sarnaselt Ameerika Ühendriikidega saanud ühise raha ja valitsejaga liitriik, kuid ta lagunes kõigest 10 aastat hiljem, sest Hispaania koloniaalvõimu alt vabanenud riikide juhtidel olid liiga erinevad ettekujutused riigikorraldusest. Lisaks olid ühiskonnad ajaloolistel põhjustel jagunenud ebaõiglaste privileegidega ühiskonnagruppideks, kelle kultuurilised identiteedid ning huvid olid liiga erinevad selleks, et ühiste asjade eest seista.
Ka riigid tervikuna arenesid Ladina-Ameerikas ebavõrdselt – kui Argentiina oli 20. sajandi alguses üks maailma rikkamaid riike, siis Kolumbia kogutoodang moodustas Argentiina omast vaid poole, ja Peruu oli Kolumbiast omakorda poole vaesem. Lisaks oli riikidel ajaloolisi konflikte ja rivaalitsemisi ning see tekitas mitmel pool natsionalistlikke meeleolusid ning soovi rahvusvahelise koostöö asemel ajada riigi sees omi asju.
Kui Ladina-Ameerika riigid suudaksid kokku leppida ühistes poliitikates, võiks selle rikka piirkonna muuta võimsaks majandusblokiks.
Vahel eskaleerusid Ladina-Ameerika ühiskondlikud pinged raputusteks, mis kehtiva korra pea peale pöörasid. Klassikaline näide on Kuuba, mis enne sotsialistlikku revolutsiooni oli vägagi kapitalistlik riik.
Ajas muutuvaid kontraste on piirkonnas teisigi. Näiteks Tšiili, mida juba pikki aastaid on kutsutud Ladina-Ameerika edulooks, oli 1970. aastate alguses pigem vaesunud ja kaldus kommunismi poole. Risti vastupidise arenguteega oli Venezuela, mis veel 1970. aastatel oli niihästi maailma üks rikkamaid riike kui ka arenenumaid demokraatiaid, kuid täna on läbikukkunud diktatuuririik.
Näiteid pikaajalistest ja stabiilsetest arengutest on vähe, ainsaks erandiks on Mehhiko. Isegi näiliselt pika demokraatiga Argentiinas toimus pärast II maailmasõda kümmekond sõjaväelist riigipööret.
Vaatamata näilisele korrapäratusele kulgevad Ladina-Ameerikas suures plaanis siiski sarnased protsessid ehk lained. Hispaania ülemvõimu alt vabanemine 19. sajandi esimesel veerandil algas demokratiseerumislainega, mil mitmetest riikidest said ametlikult maailma ühed esimesed rahvavõimud (Kolumbia, Argentiina, Tšiili, Uruguay). See laine ei toonud siiski kaasa tugevate demokraatlike institutsioonide teket ning mitmed riigid pöördusid tagasi autoritaarse valitsemise juurde.
Kuna Ladina-Ameerika sõltus tugevalt toorainete müügist, elas ta rängalt üle 1930. aastate majanduskriisi. Pärast II maailmasõda hakkasid seal levima mõttesuunad nagu Industrialiseerimine Impordi Asemel (ISI) ja Majanduslik Strukturalism, mille järgi pidid rikkamatest riikidest sõltuvad maad kaitsma kodumaiseid majandusharusid tariifide ja kvootide abil. Lääne eeskujul teostati ka vabaturumajanduse reforme, aga enamasti suunatult ehk vaid valitud sektorites. Valitseva mõtteviisi järgi tuli kõik vajaminev toota ise.
Hispaania ülemvõimu alt vabanemine 19. sajandil algas demokratiseerumislainega, ent see ei toonud kaasa tugevate demokraatlike institutsioonide teket.
Ettevõtlusega tegelemine muutus Ladina-Ameerikas keeruliseks. Näiteks tootmiseks vajalike kaasaegsete detailide soetamine välismaalt oli tollide tõttu kallis, mis omakorda tõstis toodangu lõpphinda. Kui läks õnneks, tuli appi riik. Seetõttu aga tekkisid suured ja kohmakad riigi subsiidiumitest sõltuvad ettevõtted, millel oli vähe motivatsiooni oma tegevust tõhustada. Imporditollidest said poliitikutele kasulikud hindade kontrollimise tööriistad: kui firmad soovisid tootmissisendite kallinemisele viidates tarbijahinda tõsta, ähvardasid poliitikud kaitsetollide mahavõtmisega, mille peale ettevõtted enamasti taltusid. Poliitikud muutusid ka aina populistlikumaks, ühena esimestest näiteks 1943. aastast Argentiinat juhtinud Juan Peron.
Ladina-Ameerika on alati olnud tundlik globaalsete geopoliitiliste protsesside suhtes ja erandiks polnud ka külm sõda. USA ja Nõukogude Liit hakkasid toetama Ladina-Ameerika sõjavägesid ning 1970-ndate lõpuks olid enamik Ladina-Ameerika riikidest kas sõjaväelise diktatuuri all või seda hiljuti kogenud.
Sõjaväelised diktaatorid püüdsid küll võita vähemalt kesk- ning kõrgklassi poolehoidu, kuid ei suutnud riike edukalt majandada. Kasvav sisemine ning rahvusvaheline surve, diktatuurirežiimide sisemised lõhed ja külma sõja lõpuga kaasnenud muutused geopoliitilises olustikus andsid 1980ndate lõpus teed Ladina-Ameerika järjekordsele demokraatialainele. Sellega käis käsikäes liberaliseerimine ja vabaturureformid.
1970-ndate lõpuks olid enamik Ladina-Ameerika riikidest kas sõjaväelise diktatuuri all või seda hiljuti kogenud.
Riikide innukus reformide teostamisel oli erinev. Kõige kaugemale läksid Tšiili, Kolumbia, Peruu, Mehhiko, Uruguay, Panama, Costa Rica, Brasiilia, kellele lisandus vähemal määral Argentiina, kes kokku moodustasid üle kolmveerandi Ladina-Ameerika majandusest. Nimetatud riikides (jättes välja Argentiina) saavutati nn neoliberalistlik konsensus, mida hakkasid järgima kõik valitsevad parteid. Ühtlasi hakkasid need riigid ka järjekindlalt arendama viisakaid ning konstruktiivseid suhteid lääneriikidega.
Tulemused olid liberaalsete majanduspoliitika austajate silmis muljetavaldavad. Näiteks Mehhiko sõlmis 1994. aastal USA ja Kanadaga Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe NAFTA, muutudes maailma üheks kõige avatuma majandusega riigiks, mille kaubavahetus Põhja-Ameerikaga peaaegu neljakordistus.
Üha tihenev globaalne lõimumine tõi taas päevakorda vajaduse ühiste koordineeritud poliitikate järele. 2003. aastal õnnestus USA president George W. Bushil ühe laua taha saada kõik Ladina-Ameerika riigijuhid (välja arvatud Kuuba), kes leppisid kokku Ameerika Vabakaubanduspiirkonna ALCA asutamises. ALCA pidi käivituma 2005. aasta tippkohtumisel “IV Cumbre de las Américas”.
Oodatud kohtumine aga näitas, et osalejatel olid sedavõrd erinevad riiklikud huvid, et üksmeele leidmine oli võimatu. Samal ajal toimusid siseriiklikud protestid, millel osalejad tahtsid tõmmata tähelepanu tööliste õiguste ja keskkonnakaitsele, mida loodav lepe ohustas. Mõned, eeskätt sotsialistlikud riigipead leidsid, et üleameerikalise liidu asemel tuleks luua blokke üksikute, ideoloogiliselt sarnaste riikide vahel.
Uue aastatuhande esimese kümnendi lõpuks olid 80% Ladina-Ameerika riikidest sotsialistide käe all.
See sündmus tähistas ühtlasi uut ajajärku Ladina-Ameerikas – sotsialismilainet. Üks selle esimesi tõukeid leidis aset USA-ga tihedates kaubandussuhetes olevas Venezuelas, kus 1998. aastal oli tulnud võimule revolutsiooniline sõjaväeohvitser Hugo Chavez. Ta kuulutas välja “majandussõja valitseva eliidi vastu” ning hakkas järk-järgult koondama teisi kontinendi riike, et luua ja levitada uut poliitikat – “21. sajandi sotsialismi.” Uue aastatuhande esimese kümnendi lõpuks olid 80% Ladina-Ameerika riikidest sotsialistide käe all.
Poliitiliselt muutunud oludes loodi 2008. aastal Brasiilia presidendi Luiz Inacio Lula da Silva initsiatiivil Lõuna-Ameerika riikide ühendus UNASUR, et integreerida Ladina-Ameerika riikide poliitikaid, majandusi ja ühiskondlikke protsesse sarnaselt Euroopa Liiduga. UNASUR jõudis normaalselt toimida vähem kui kümme aastat, kuni liikmete vahel tekkisid ületamatud erimeelsused.
Suurimaks lõheks osutus poliitiline kriis Venezuelas, kui sealne valitsus võttis kasutusele ebaseaduslikud võtted oma võimu säilitamiseks. Osa UNASUR-i liikmeid soovis ühineda rahvusvahelise survega Venezuela riigivõimu kukutamiseks, teised aga säilitada sõbralikke suhteid.
Mitmed toona vabaturumajandusele orienteeritud riigid nagu Brasiilia, Argentiina, Kolumbia ja Tšiili astusid UNASUR-ist välja ning lõid alternatiivse organisatsiooni PROSUR. Uue liidu mõranemine algas aga vaevalt kolm aastat hiljem, mil asutajaliige Tšiili vast võimutüüri juurde asunud tugevalt vasakpoolse valitsuse eestvedamisel ideoloogilistel põhjustel ühendusest lahkus.
Tšiilist ongi saanud Ladina-Ameerika viimase aja üks ootamatuim üllataja. On teda ju pikalt tõstetud esile kui kontinendi liberaalse majanduspoliitika musternäidist, kus vabaturu tingimustes on kujunenud välja tugev keskklass, jõuline kodanikuühiskond, stabiilne poliitiline süsteem ning maailma üks konkurentsivõimelisemaid majandusi.
Kuid klantspildi taga peitusid olulised kitsaskohad. 2019. aastal protestisid pealinna Santiago kooliõpilased metroopileti hinnatõusu vastu. Meeleavaldus muutus vägivaldseks, levis üle riigi ning tõmbas kaasa erinevaid ühiskonnagruppe, kes rääkisid valjuhäälselt juba sügavamatest probleemidest: kallis haridus, kontsentreeritud rikkus ja vaid eliidile mõeldud privileegid, mis tähendas, et isegi puhas vesi on paljudele kättesaamatu. Tšiili kui eduka riigi kuvand oli kahvatunud.
Tšiili ühiskond on teravalt lõhestunud, president Borici populaarsus on madal ja kahaneb kiiresti.
Tšiili parempoolne president Sebastian Piñera lubas kompromissina muuta diktaator Augosto Pinocheti ajast pärit eliidikeskset põhiseadust ning rahvas võttis ettepaneku juubeldades vastu. Põhiseaduse väljatöötamist hakkas aga juhtima alles Piñera ametijärglane, president Gabriel Boric – 35-aastane sotsialist, kes lubas taastada Pinocheti-eelse kommunistist riigipea Salvador Allende pärandi. Konstitutsiooni kirjutamisse kaasas ta nii palju erinevaid ühiskonnagruppe kui võimalik ning põhiseaduse kava tuli pikk ja põhjalik.
Esimesel referendumil 2022. aastal lükati põhiseadus otsustavalt tagasi kui liialt sotsialistlik ja keeruline. Teise referendumi ajaks oli parlamendi koosseis kaldunud parempoolsete kasuks, kes lisasid põhiseaduse kavasse konservatiivseid punkte, näiteks abordi piiramise kohta. Uut põhiseadust ei kiidetud heaks ka teisel hääletusel, mis toimus eelmise aasta lõpus. Tšiili ühiskond on teravalt lõhestunud, Borici populaarsus on madal ja kahaneb kiiresti.
Lisaks Tšiilile on kannapöörded toimunud kõigis suuremates Ladina-Ameerika võtmeriikides, keda veel hiljuti kiideti eduka turumajanduse ning poliitilise stabiilsuse eest.
Neoliberalistlike reformide eest Milton Friedmani preemiaga tunnustatud Peruus võitis viimased valimised marksistlik maakooli õpetaja Pedro Castillo, kes lubas hakata jõuliselt reguleerima äritegevust. Täna istub ta vanglas riigipöördekatse eest. Võimulolev sotsialistlik partei pole Castillo lubatud poliitikaid teostanud ning nende läbisurumiseks poleks neil parlamendis ka enamust. Peruus on juba aastakümneid olnud teravad lõhed rikka eliidi ja suurearvulise vaese elanikkonna vahel, mis süvenesid pärast COVID-pandeemiat veelgi.
Kolumbias, kus üle poole sajandi olid vaheldumisi valitsenud kaks suurt mõõdukat parteid (konservatiivid ja liberaalid), võitis 2022. aasta valimised vasakpoolne endine geriljavõitleja Gustavo Petro. Ta hindas Kolumbia aastakümneid kestnud võitluse narkojõukude vastu läbikukkunuks ja lubas “vabastada riigi nafta ja raha sõltuvusest.” Vaatamata pikaajalistele headele makromajanduslikele näitajatele on Kolumbia ühiskonnas teravad majanduslikud ja ideoloogilised lõhed, mis on mõnes piirkonnas kulmineerunud kodusõja-laadseteks kokkupõrgeteks.
Sarnane seis on ka Mehhikos, kus 2018. aastal võitis valimised kaua aega varivalitsust vedanud sotsialist Andres Manuel Lopez Obrador ehk AMLO. Mehhiko oli varem pikka aega olnud orienteeritud rahvusvahelistele kaubandussuhetele ja innovatsioonile, ent AMLO teatas, et parim välispoliitika on sisepoliitika, mistõttu teda on tituleeritud majanduslikuks natsionalistiks. Suur osa mehhiklastest tunneb, et NAFTA kokkulepe ei ole teeninud nende huve, vaid on lihtrahva elujärge pigem halvendanud. Mehhikos on tõsised probleemid ka kuritegevusega ning ülivõimsad narkokartellid kontrollivad suuri piirkondi.
Brasiilias on pärast äärmusparempoolset Jair Bolsonarot taas võimul omal ajal vabrikutööliste ametiühingu juhist poliitikasse tõusnud Lula da Silva, kes sõjaväelise diktatuuri päevil korraldas võimsaid tööliste meeleavaldusi. Tema esimesel ametiajal 2003–2010 paranes märgatavalt nii Brasiilia sotsiaalmajanduslik olukord kui rahvusvaheline positsioon ning Lula populaarsus oli tippaegadel 90% ringis. Korruptsiooniskandaalid on seda tublisti langetanud ning tänane Brasiilia on teravalt polariseerunud.
Üldpilti vaadates võib tunduda, et Ladina-Ameerika on kiskumas veelgi rohkem vasakule ning ehk ka eemale läänelikest väärtustest. Tegelikkus on märksa kirjum, sest globaalne kontekst on võrreldes sotsialismilaine algusaegadega muutunud. Ajal mil Venezuela karismaatiline liider Hugo Chavez algatas 21. sajandi sotsialismi, oli nafta hind kõigi aegade tipus ning Venezuela oli üks suurimate naftavarudega riik maailmas. Chavezel jätkus raha nii rahva seas populaarsete sotsiaalabiprogrammide rahastamiseks kui ka endale ideoloogiliselt sarnaste poliitikate edendamiseks naaberriikides.
Näiteks naftarikka Ecuadori riigipea Rafael Correa sai endale Venezuela sõiduvees lubada, et kirjutas korstnasse IMF-i laenud, tühistas tähtsad strateegilised kokkulepped USA-ga ning kuulutas igal nädalal ühes vaesemale elanikkonnale suunatud raadiošõus: “Me võidame, sest meid on rohkem! Üheskoos on meid palju rohkem!”
Tänased ideoloogilised valitsejad on aga eelnenud kümnenditega võrreldes oluliselt vaoshoitumad. Näiteks nüüd, kui Venezuela muutub järjest autoritaarsemaks, on valdav osa Ladina-Ameerika liidreid end selle juhtkonnast distantseerunud.
Muutunud on ka retoorika. Nii kritiseerib Kolumbia sotsialistlik president Gustavo Petro küll eelkäijate liberaalseid majanduspoliitikaid ning on otsustavalt piiranud Kolumbia tähtsaima tööstusharu naftatööstuse tegevust, kuid räägib sealjuures näiteks keskkonnakaitsest.
Raha suurteks lubadusteks riikidel täna ei ole ning vasakpoolsete jutt sarnaneb pigem lääne sotsiaaldemokraatidega.
Tänaste Ladina-Ameerika juhtide jutupunktides on seega reaalsed teemad, mis eeldavad laiemat ühiskondlikku kokkulepet. Erinevalt 2000. aastate sotsialistlikest riigijuhtidest ei lubata enam revolutsiooni. Raha suurteks lubadusteks riikidel täna ei ole ning vasakpoolsete jutt sarnaneb pigem lääne sotsiaaldemokraatidega.
Ideoloogilisi pöördeid ei ole Ladina-Ameerikas aga toimunud ainult endistes parempoolsete kantsides. Näiteks Argentiinas, kus viimased 70 aastat on vaid lühikeste kõrvalekalletega valitsenud tugevalt majandusellu sekkuv peronistlik poliitika. Vaatamata poliitikute lubadustele paremast elust on Argentiina inflatsioon ning riigivõlg võtnud aasta-aastalt üha absurdsemaid mõõtmeid.
Hiljuti ametisse astunud uus president, vabaturumajanduse ideoloog Javier Milei lubab erastada kokku üle 40 riigiettevõtte, nende hulgas riiklik raudtee, vesi, postiteenused, televisioon ja raadio, mis on traditsiooniliselt saanud riigieelarvest ulmelisi tegevustoetusi. Hea elu asemel lubab Milei lähiaastateks verd, higi ja pisaraid.
Sotsialismilaine on Ladina-Ameerikas selgelt vaibunud ning selle harjal purjetanud populistlikud liidrid ei ole oma rahva seas enam tõsiseltvõetavad. Küsimus on selles, milline saab olema uus laine. Keeruline öelda, kas see on alles tulekul või juba kohal, vähemasti pole talle veel nime antud.
Täna paistavad Ladina-Ameerikas sotsialistide asemel oma karismaga silma pigem parempoolsed poliitikud. Neid tituleeritakse üksteise järel kohalikeks Donald Trumpideks. Trumpiga ühendab neid peamiselt jõuline retoorika ning vastuhakk valitsevatele suundadele, aga riigiti erineb, millele täpselt vastu ollakse. Näiteks Argentiina Javier Milei küll kirjutas sotsiaalmeedias Trumpile: “Sinu ametiaeg oli eeskujuks meile kõigile, kes me kaitseme vabaduse ideid.” Kuid sisulisi sarnasusi on kahel riigijuhil vähe. Näiteks kui Trump kritiseerib teravalt vabaturgu, siis veendunud libertaar Milei räägib hoopis turu avamisest.
Küll on Ladina-Ameerikas näiteid, kus Trumpi käekirjaga poliitikud on lühikese ajaga oma riigis teinud teoks selle, millest Trump on vaid kõva häälega rääkinud. Nii õnnestus El Salvadori presidendil Najib Bukelel vähem kui nelja aastaga likvideerida kahe suure erakonna positsioon riigitüüri juures ehk n-ö establishment, samas kui Dominikaani Vabariigi president Luis Abinader rajas kõigest aastaga Haitiga külgneva piiri äärde 164- kilomeetrilise ja 4 meetrit kõrge müüri.
Ladina-Ameerikas on näiteid, kus Trumpi käekirjaga poliitikud on lühikese ajaga oma riigis teinud teoks selle, millest Trump on vaid kõva häälega rääkinud.
Huvitav oli ka Donald Trumpi ja Mehhiko sotsialistist presidendi AMLO suhe. Oodati, et need kaks eakaaslast ei saa ideoloogilistel põhjustel omavahel absoluutselt läbi. Meeste vahel toimus siiski terve rida kohtumisi ning rõõmsa näoga käesurumisi, mille tulemusel lepiti kokku NAFTA leppe muutmine. Presidente ühendas kriitiline hoiak NAFTA suhtes: Trump leidis, et see ujutas USA üle odavate Mehhiko kaupadega, samas kui AMLO kritiseeris madalapalgaliste ja vähekindlustatud töökohtade levikut lõunariigis. Näide sellest, kuidas ideoloogia ei jäänud varjutama reaalpoliitikat.
Kui vaadata praegu Ladina-Ameerika riikide omavahelise koostöö võimalikkust, siis tänaseni hingitseb 1991. aastal loodud suur ühisturg MERCOSUR. Lisaks koordineeritud reeglitele liikmesriikide vahel peaks see saama integreeritud Euroopa Liidu turuga.
On aga oht, et MERCOSUR läheb sama teed kui eelnevad kaubanduslepped, sest Argentiina president Milei on kaubandusbloki suhtes kriitiline. Nii ei osalenudki ta ühenduse aastakoosolekul 7. juulil 2024 Paraguays, eelistades minna Brasiilia konservatiivide konverentsile koos Brasiilia ekspresidendi Jair Bolsonaroga. MERCOSUR-i võtmeriigid on Argentiina ja Brasiilia ning Mileile ei meeldi mõte koostööst Brasiilia presidendi Lula da Silvaga, kuna peab teda kommunistiks. Seega elavad Ladina-Ameerika riigijuhid erinevates maailmades ning nendevaheline koostöö on täis okkaid.
Kunagi ei tea, millal mõni Ladina-Ameerikale omane areng ka läänes reaalsuseks saab.
Paljud Ladina-Ameerika arengud on kulgenud läänele risti vastupidises suunas ja selle tõttu on ka sealne elu läänest erinev, näiteks iseloomustab ühiskondi madalam elatustase ja ebastabiilsus. Riigid on tõrksad omavahelise koostöö tegemisel. Samas pole see neid teinud kaugeltki sõltumatuks, kuigi sõnades selle poole püüeldakse. Mistahes globaalse kriisi (näiteks majanduskriisid või COVID-pandeemia) puhul on Ladina-Ameerika kannatanud üldjuhul raskemini ning taastunud aeglasemalt kui enamik teisi maailma piirkondi.
Küll aga on Ladina-Ameerika koht, kus mitmed globaalselt olulised sündmused on varakult arenema hakanud. Seal tekkisid ametlikud demokraatiad varem kui mitmeski lääneriigis. Sama võib öelda ka populismi kohta. Kunagi ei tea, millal mõni Ladina-Ameerikale omane areng ka läänes reaalsuseks saab.
The post Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees? appeared first on Diplomaatia.
