Roomas oli palav. Must basaltsillutis, millest Viivi Luik oma «Varjuteatris» korduvalt juttu teeb, keetis suvekuumust juurdegi, nii et jahutusega allmaaraudteel liikumine oli turistile suureks kergenduseks. Barberini peatusest, kust saab Trevi purskkaevude juurde, voogas metroovagunisse rahvamass, keha keha küljes kinni. Minu nina kippus põrkuma vastu kellegi tütarlapse õlga, millele oli trükitähtedega tätoveeritud üks sõna – Empathy.
