Möödunud HÕFFil sai välja jagatud huvitav auhind nimega Nüri kirves, mis läks halvimale levis olnud õudukale. Selle võitis „Karupoeg Puhh: veri ja mesi“, mis minu nimekirjas ei olnud tegelikult täiesti viimane, kuid ega palju puudu ka ei olnud. Põhiline probleem enamuste selliste õudusfilmidega on lihtne - publik ei kuule nendest tegelikult mitte midagi ja tihti isegi žanri suured austajad ei tea, et mis meil kinos on olnud. Viimased kuu aega on mul olnud jube kiire, kuid nüüd korraks võtsin aja maha, et anda kiire ülevaade hetkel kinodes olevatest õudusfilmidest.
