Iga paari aasta tagant – enamasti pärast mõnda õnnetust – tõstatub teema, kas inimeste autojuhtimisvõimekust peaks paremini või sagedamini hindama. Sellele järgneb kohe vastureaktsioon, et vanemaealisi inimesi ei tohi kiusata, tegelikult on noored palju tormakamad ning põhjustavad proportsionaalselt rohkem õnnetusi. Pealegi piiravat infovahetuse parandamine inimõigusi. Kliinilised ja neuropsühholoogid (ning ka arstid) räägivad aga juba aastaid, et praegune süsteem ei taga inimeste turvalisust. Ei nende, kes autot juhivad, kuid ei ole selleks enam võimelised, ega ka nende lähedaste ja ülejäänud liiklejate oma.
