„Kurat, kas igatseme tagasi keskaega!” vandus sõber Andri Arula, kelle korduva ja õigustatud pahameele põhjustas hiljutine teadmine, et Pärnu Rüütli tänava rekonstrueerimise käigus ei kao sealt ratastooliinimestele, aga ka lapsevankrioperaatoritele pinnuks silmas olev läbimatu muul. Eks tal õigus ole. Eriti, kui peale eelloetletu arvestada dekoratiivelementi ennast, mille lõuapoolikud on jaitso-kamennaja doroga’ks (vn k ’munakivitee’) ristinud, ja sellel suviti turritavaid heinatutte, konisid ja klaasikilde.
