MÕTLESIN AMMUGI SURMALE: noore kirjaniku armupiinad lõppesid kohutava draamaga

„Palun oodake minutit viis kuni kümme. Mul on väike toiming – tulen kohe tagasi,“ ütles kirjanik August Kirsimägi taksojuhile, enne kui Pelgulinnas Saue tänava 18. maja uksest sisse tormas. Oli 29. august 1933. Kirsimägi oli hommikuse rongiga pealinna sõitnud, enne taksosse istumist kontrollinud, kas tal Mõnistest hangitud mauser taskus ja kuul rauas. „Kas Ilse on kodus?“ karjus ta prõmmimise peale avama tulnud Bruno Madissonile, kes ohtu aimates püüdis ust kinni lükata, kuid ei suutnud ja sai kähmeldes kuuli rindu. Tema abikaasa Ilse oli veel voodis, kui Kirsimägi tedagi mitu korda tulistas, külmavereliselt revolvri uuesti laadis ja endale kuuli pähe lasi. „Mõtlesin juba ammu surmale,“ oli ta sõpradele tunnistanud, et naised on ta hingerahu viinud. „Ta oli suure armastuse märter,“ arvas Uudisleht.