Kuid see, millised vaated on Navalnõil, pole antud juhul üldse oluline. Tähtis on hoopis see, et Navalnõid üritati riigi juhtkonna poolt (FSB pole külateater) tappa ja nüüd hoitakse teda ebaseaduslikult vangistuses ainult selle pärast, et ta suhtub kriitiliselt Venemaal vohavasse korruptsiooni ning et tal on oma Kremlist eristuvate vaadetega mõju massidele.
Hirm oma enda rahva suhtes on tee tupikusse. Venemaal ja ka Valgevenes on poliitiliste vangide arv viimasel ajal kiirelt kasvanud. See näitab, et ühiskonnas on kujunenud mingigi minimaalne hulk neid, kes julgevad eristuda, kes ei karda oma arvamust avalikult välja öelda ning võimudele vastanduda. Venemaal ja Valgevenes pole juba aastaid olnud poliitilist debatti kui sellist. Parlamendid on butafoorsed (Valentina Tereškova etendus eelmisel aastal Putini võimupikendamise plaaniga on ehedamaid näiteid), poliitika puudub. Pärast Boriss Nemtsovi tapmist Kremli lähistel (mõrva tellija siiani teadmata) on Aleksei Navalnõi ainus inimene Venemaal, keda võiks poliitikuks nimetada. Kõik teised on autoritaarse võimusüsteemi kuulekad kohatäitjad, kellest ei sõltu mitte midagi. Ja see on tupiktee.
Võim võib veelgi kruvisid kinni keerata, vabadust ihkavaid inimesi hirmutada, piinata või tappa. Karistamatus on Venemaal (ja ka Valgevenes) kahjuks sügavalt juurdunud. Navalnõi ja tema lähikondsete vahistamine on võimu appikarje. See võib lühiajaliselt rahva rahulolematuse eest leevendust pakkuda, kuid ühiskonna liigne surve alla seadmine võib anda ka tagasilöögi.
Navalnõi videouurimist Putini paleest on vaadatud juba üle 100 miljoni korra. Eriti Vene noored on hakanud küsima - miks ja mis toimub? Kas see on pudelikorgi vahelt vägisi väljaimbuv džinn? Vara öelda, aga rohujuuretasandil on muutused toimumas.
Seega tagasi alguse juurde. On piinlik, et õigusriiklust ja demokraatiat sõnades kõrgelt hindavad Euroopa poliitikud näitasid alles eile oma abitut silmakirjalikkust. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee sulges silmad kodanikuvabaduste räigete rikkumiste osas Venemaal ning andis Vene delegatsioonile alanud aastaks täisvolitused. Seda siis rahvusvahelises organisatsioonis, mille peaeesmärk on tagada oma liikmesriikides just nende samade kodanikuvabaduste ja õigusriigi normide järgimine.
Selle asemel, et loota Venemaa võimude taltumisele või hea sõna jõusse, tuleb lääneriikidel olla valmis sanktsioonide karmistamiseks. Ärgem unustagem, et Venemaa jätkab praeguseni sõda Ukrainas (eelmisel aastal kaotas seal oma kodumaad kaitstes elu 50 sõdurit ja ohvitseri, haavata sai üle 330), sekkub teiste riikide siseasjadesse ning väänab kodus oma põhiseaduse vaimu nagu tahab. Kannatavad tuhanded vabadust ihkavad inimesed. Mida veel peaks Venemaa tegema, et meie head liitlased mõistaksid, et näiteks Nord Stream 2 ehituse lõpuleviimine oleks väga vale signaal?
Liberaalne demokraatia näib mulle kohati võimsamagi heidutusena Venemaa agressiivsete ambitsioonide ohjamisel kui relvajõu demonstreerimine. Kui Ukraina suudaks jääda demokraatliku arengu teele ning Valgevene rahvas saaks õiguse taas vabadeks valimisteks, on Kremlil autoritaarsust toita palju keerulisem.
Seega on läänemaailma Venemaa suunalise strateegia üks mõjusaimad poliitikaid demokraatlike protsesside ja kodanikuühiskonna toetamine. Ja see on peamine põhjus, miks ei meie ega ka meie liitlased ei tohi jääda ükskõikseks ei Navalnõi ega ühegi teise poliitvangi saatuse osas Venemaal ja ka Valgevenes. Mida suurem on Venemaal arvamustepaljusus (millest räägib lubavalt ju ka naaberriigi enda põhiseadus), seda keerulisem Kremli asukatel ühiskonnale oma ainutahet peale suruda.
