See, et riigi tipp-poliitikute poolt ei kommenteerita teravalt teise demokraatliku liitlasriigi sisepoliitikat – välja arvatud filosoofilises arutelus stiilis „mida soovitatakse või soovitakse ja kus tuntakse muret arengute pärast“ – on elementaarne. See, mis on lubatud teadlasele, kolumnistile või ka humoristile, kes ei esinda riiki oma nime ja allkirjaga rahvusvahelises suhtluses, ei ole aktsepteeritav nende ametiisikute poolt, kelle iga sõna ükskõik millises kõrvalises vallaväljaandes või ka väikses raadiojaamas jõuab (ka opositsiooni poolt võimendatuna) koheselt Eesti suurde meediasse ja sealt edasi rahvusvahelisse kajastusse.
