Oli 2017. aasta suvi. Olin metsas. Täpsemini Saaremaa keskosas metsa mattunud vana linnuse hoovis, paigas, mida ümberkaudsed asukad kutsuvad Kooljamägedeks. Kohaliku suulise pärimuse järgi uputasid just siin ordurüütlid verre Jüriöö ülestõusu. Linnusejalamil loksub mätlik ala, mida katab omaaegsete ohvrite verest punaseks värvunud taimestik — Veresoo. Otsisin selles sünge ajalooga, ent kaunis paigas kukeseeni. Vihmane (ja seenerohke) puhkus selles vaikses kandis, mis tuksub oma naturaalmajanduslikus rütmis hetkel kehtivast riigikorrast eriti hoolimata, oli väldanud pea kaks nädalat. Tonksasin teele jäänud eriti rasvast seenejunni pahaselt jalaga — oli vaja annust Kultuuri. Ja pigem ruttu. Seenekaste on maitsev, kuid kukeseente kuulamine ja vaatamine kontserte, etendusi, filme, näitusi, raamatuid ja muud seesugust kraami minu jaoks ei asenda.
