Tartu ülikooli professorina töötades käis Gustav Suits Tallinnas väga harva. Pealinnast on ta kirjutanud kõigest mõned luuletused, vahest enim programmilisena «Iseseisev kevadõhtu». Seevastu Tartule on pühendatud oma poolteistkümmend luuletust, neist paar koguni väikesed tsüklid. Nii koosneb «Tartu rahu» kolmest osast, mille lõpetab asjatundja jaoks äratuntav autoportree. Viide hiljutisele poliitilisele kogemusele Vabadussõjast ja joovastusest enne omariikluse argipäevi selles siiski puudub, ehkki Eesti Töövabariigi ja Eesti-Soome ühisriigi ideed olid Gustav Suitsul hästi meeles.
