Ka romaani lõppedes ei kao oluline küsimus, millega painatakse lugejat juba esikaanest alates – kas žanrimääratlus «libabiograafia» on võti või hoopis nööge, millega autor tahab lugejat eksitada?Raamatu kaanetekst justkui kaksipidi mõistmisele ruumi ei jäta – selles selgitatakse, et teos räägib Hariton Naganovi nimelisest Tallinna vene kultuurielu hingest. Mehest, kes «oli ajastu võrdkuju», kelle ümber koondusid «vene (pseudo)haritlased ja (pseudo)boheemlased tormilistel 1990ndatel». Kas ta on seejuures päriselt elanud tegelane või mitte, pole oluline, kuid tutvustuse mängleva ja iseennast vähetõsiselt võtva loomuse põhjal võib oletada viimast.
