Põhjust keelemees Aavikut meenutada on küllaga. Meile igapäevaseks saanud sõnu nagu süüme, siiras, sulnis, turvaline, uje või ka relv, reetma, kolp, laip, lünk, nõme poleks olemaski kui tulihingelise keeleuuendaja tegevust möödunud sajandi algupoolel poleks olnud. Väga harva kõneldakse, või ei kõnelda üldse tema poliitilisest publitsistikast, mis ometi on jätnud kestva jälje meie rahvuskultuurilise mõtteloo arengusse. Tundeliselt, valu ja nukrusega on Aavik kõnelnud näiteks rahvustunde nõrkusest Eestis. Ehkki see tunne pole kuhugi kadunud ja rahvas on korduvalt suutnud tõestada ka selle tunde tugevust, on meil ikkagi põhjust aeg-ajalt oma palet peeglist vaadelda. Alljärgnevad valitud lõigud Aaviku artiklite kogumikest „Rahvustunde nõrkusest Eestis”(LR ,1988) ja „Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed“ olgu viimatiöeldu kinnituseks.
