Kes vanematest inimestest kooliajal hoolsalt kohustuslikku kirjandust luges või muidu raamatuhuviline oli, mäletab kindlasti Jüri Parijõe jutustust „Lehe-Sassi uued uisud“. Koolipoiss Sass ihaldas endale uiske, ent vaesuses elav üksikema ei saanud seda võimaldada. Nii asus laps ise raha teenima. Lehepoisina ajalehti müüma. Kopikahaaval saigi ta viimaks viis krooni kokku ning võis end nn nurmiste õnnelikuks omanikuks pidada. Kui magus oli see omateenitud rahaga saadud tasu, helkiv tritsupaar! Omajagu „süüd“ oli selles ajalehtedel, mida lapsed tänavail müüsid.
