Uus näitus «Ahhaa, valguslinn» on mingis mõttes varasematest eripärasem. See ei ole nii, nagu siis, kui sa mõne eksponaadi ees värised, nähes originaalsuuruses eelajaloolist elukat. Ka mitte närvikõdi tekitav pulss-lakke-tüüpi näitus. Samuti ei leia sealt võrdväärset elamust sellega, mida võisid tunda gravitatsiooni näitusel, kui astusid inim-tsentrifuugi, ja see käivitati.
