Ammu, ammu enne aega ja ainet elas jumal täiuslikus lõputuses üksinda. Ta oli loonud koguilma, kõik-võimalikkuse oma laia õue peale, piiritu teadvuse lagedale lõpmatule, aga kõiksus oli paigal, muutumatu, igavikuliselt olematu. Jumal oli kõik ja kõikjal ja enne veel kui loodu loodud sai, jõudis kätte algus ja lõpp. Igikestvalt nii üksi olles hakkas ta olemist looma.
