Sissejuhatuseks pean häbitundega tunnistama, et kaasaegse vasakpoolse ideoloogia ühe rajaja Herbert Marcuse raamatu „Eros ja tsivilisatsioon“ lugemine pea seitse aastakümmet pärast selle avaldamist 1955. aastal mõjub meie ajal isegi pisut värskendavalt. Ajal, kui tehisaru on pandud suurte keelemudelite abil tekste genereerima, on introvertsusse kalduvad arvutiteadlased ja matemaatikud varmad järeldama, et ka pärisaru peamine, kui mitte ainus ülesanne on tekstide koostamine ning sellest tulenevalt pole inimene midagi muud kui tekstide genereerimise masin, mis peagi pärismasinalt otsustavalt lüüa saab.
